KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Ta läks toast välja ja hakkas mööda treppi üles minema, kuna Basil Hallwurd tema kannul astus. Nad sammusid vaikselt, nagu teevad seda inimesed öösel loomusunniliselt. Lamp heitis trepile ja müürile fantastilisi varje. Tõusev tuul lõgistas aknaid.
Kui nad olid jõudnud ülemisele trepiplatvormile, pani Dorian lambi põrandale, võttis taskust võtme ja keeras ukse lukust lahti.
„Teie tahate tingimata teada, Basil?” küsis ta vaiksel häälel.
„Jah.”
„See rõõmustab mind,” vastas Dorian naeratades. Siis lisas ta kuidagi tõredalt juurde: „Teie olete ainuke inimene maailmas, kel on õigus minust kõik teada. Teil on minu eluga rohkem tegemist olnud kui te ise arvate.” Ja kuna ta lambi üles oli võtnud, avas ta ukse ja astus sisse. Külm tuul puhus neile vastu ja tuli tõusis tumekollase leegina silmapilguks kõrgemale. Värin käis tast läbi. „Pange uks enda järel kinni,” sosistas ta, kuna ta ise lambi lauale asetas.
Hallward vaatas üllatatult ümberringi. Tuba oli seda moodi, nagu poleks siin aastaid elatud. Luitunud 222
