flaami gobelään, eesriidega varjatud pilt, vana itaalia kapp ja peaaegu tühi raamatukapp – see oli kõik, mis silma puutus peale tooli ja laua. Kuna Dorian pooleldi põlenud küünalt ahjusimsil põlema süütas, nägi kunstnik, et kõik kohad olid tolmu täis ja et vaip oli auklik. Hiir jooksis krabinal puuvoodri taga. Tundus niiske hallituse haisu.
„Teie arvate siis, et ainult jumal võib hinge näha, Basil? Tõmmake see eesriie kõrvale ja teie näete minu oma.”
Rääkija hääl oli külm ja julm.
„Teie olete hull, Dorian, või mängite hullu,” lausus Hallward kulmu kortsutades.
„Teie ei taha seda teha? Siis pean seda ise tegema,” ütles noormees ja tõmbas eesriide puult ning viskas ta põrandale.
Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi tumedas valguses seda inetut nägu endale vastu irvitavat. Näoilmes oli midagi, mis täitis teda vastikuse ja jälkusega. Armuline taevas! See oli Dorian Gray enda nägu, mida ta vaatas! Ükskõik kui suur oli see koledus, ometi polnud veel täiesti hävitatud tema imeline ilu. Leidus veel pisut kulda hõrenevais juustes ja pisut puna himuras suus. Pondunud silmis oli säilinud veel endist sinist armsust, voolitud ninasõõrmed ja plastiline kael polnud veel täiesti minetanud oma kaares joonestikku. Jah, see oli Dorian Gray ise. Kuid kes oli selle maalinud? Ta näis iseenda pintslit tundvat ja raam oli tema joonistatud. Mõte oli pöörane, tal tuli hirm peale. Ta võttis küünla ja tõstis selle pildi juurde. Pahemas nurgas seisis tema oma nimi – suured särava punasega kirjutatud tähed.
See oli mingisugune inetu paroodia, mingisugune
