Ometigi, missugused tõendid võisid tema kohta olla? Basil Hallward oli kell üksteist majast lahkunud. Keegi polnud tema tagasitulekut näinud. Suurem hulk teenijaid oli Selby Royalis. Toapoiss magas… Pariis! Jah, Pariis oli see, kuhu Basil oli läinud, ja kesköise rongiga, nagu ta oli kavatsenud. Tema imelikkude tagasihoidlikkude eluviiside tõttu pidi kuluma enne kuid, kui mingisugused kahtlused oleksid võinud tõusta. Kuid! Seniks võis aga kõik hävitada.
Äkiline mõte turgatas tal pähe. Ta pani karusmantli endale selga ja kübara pähe ning läks eesruumi. Seal peatus ta, kuulates politseiniku aeglast, rasket sammu prügitusel ja vaadates läbi akna paistvat laternatule helki. Ta ootas hinge kinni pidades.
Mõne minuti pärast võttis ta võtme lukust, avas ukse ja lipsas välja, mispeale ta ukse tasakesi sulges. Siis hakkas ta kella helistama. Umbes viie minuti pärast ilmus toapoiss, pooleldi riides ja väga unine.
„Mul on kahju, et pidin teid äratama, Francis,” ütles ta sisse astudes, „kuid ma olin võtme koju unustanud. Mis kell on?”
„Kümme minutit kolme peal, sir,” vastas mees, vaadates silmi pilgutades kella.
„Kümme minutit kolme peal? Kui hirmus hilja! Äratage mind hommikul kell üheksa. Mul on toimetamist.”
„Hea küll, sir.”
„Kas keegi käis täna õhtul siin?”
„Mr. Hallward, sir. Ta oli siin üheteistkümneni ja läks siis, et rongile jõuda.”
„Oo! Kahju, et ma teda ei kohanud. Jättis ta mingi teate?”
„Ei, sir, aga ta pidi teile Pariisist kirjutama, kui ta teid klubis ei leia.”
