Gaasilambid leegitsesid sinakalt ja raagus puud raputasid oma musti raudseid oksi. Temast käis värin läbi ja ta läks tagasi tuppa ning pani klaasukse enda järel kinni.
Jõudnud ukse juurde, keeras ta selle lukust lahti ja avas ta. Ta ei heitnud ainustki pilku tapetule. Ta tundis, et kogu saladus peitub selles, kuidas endale asjast mitte aru anda. Sõber, kes oli maalinud pildi, mis sai temale elus nii saatuslikuks, oli siit maailmast lahkunud. Sellest oli küllalt.
Siis tuli tal lamp meelde. See oli väga huvitav mauri töö, valmistatud läiketust hõbedast, mis ehitud poleeritud terasest arabeskidega ja tipitud lihvimata türkiisidega. Võib-olla leiab ehk teener ta vajaka olevat ja hakkab küsima. Ta viivitas silmapilgu; siis pöördus ta tagasi ja võttis lambi laualt. Tahtmata pidi ta sellejuures surnut vaatama. Kui vaikne ta oli! Kui hirmus pikkadena paistsid valged käed! See oli nagu mõni kole vahakuju.
Kui ta oli ukse enda järel lukustanud, läks ta tasakesi mööda treppi alla. Puust astmed krägisesid ja näisid nagu valu pärast karjuvat. Ta peatus mitu korda ja ootas. Ei: kõik oli vaikne. Kuuldusid ainult tema enda sammud.
Kui ta astus raamatukogusse, nägi ta reisipauna ja mantlit nurgas. Need pidi kuhugi kõrvale peitma. Ta avas puuvoodri sees salaurka, milles ta hoidis iseenda valeriided, ja pistis kadunu asjad sinna. Pärast võis ta nad kergesti ära põletada. Nüüd võttis ta kella taskust. Kell oli kakskümmend minutit üle ühe.
Ta istus ja hakkas mõtlema. Iga aasta – peaaegu iga kuu – poodi Inglismaal inimesi selle eest, mis tema praegu tegi. Tapmise hullumeelsus pidi õhus hõljuma. Mõni punane täht oli maakerale liiga lähedale sattunud… 228
