kaks aastat vangistust ja sunnitööd (to be imprisoned and kept to hard labour for 2 years).”
Kohtuotsuses öeldakse, et kaebealusele süüks pandud kuritöös pole kahtlust. Seda arvavad ka need, kes hiljem protsessi materjalidega lähemalt tutvunud. Aga selle kõrval arvavad nad ka, et kohtulikult tõestatud pole W-i kõlbusevastane süütegu mitte, sest kõik tõestused on kas kahtlased või kaudsed. Asja otsustamine sündis enam sisuliselt ja veendumuse põhjal kui vormilise õiguse sunnil. Ka ei või kuidagi öelda, et W-i kuritegu oleks tema kodumaal väga haruldane asi. Kõlbluse ajalood ja sellekohane ilukirjandus (muidugi keelatud) tõendavad otse vastupidist. Seega oli siis W-i süütegu tõeliselt selles, et ta julges „kahest armastusest” avalikult rääkida kohtu eeski, nagu oleks ta mõni vana-kreeklane. Aga juba Goethe teadis, et rääkida kõigest, millest rääkisid kreeklased, ei taha meile hästi kõlvata. W. mõtles oma elust teha kunstitöö, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega midagi ühist olema. Seltskond, eriti inglise oma, arvas teisiti: tema nõuab kunstiski juba kõlblust, ammugi siis eraelus, vähemalt viisakuse pärast ja viisakuse piirides. Oli võimatu midagi andeks anda inimesele, kes oli tänini kohtunikkude selja taga seisvale seltskonnale avalikult näkku karjunud: „Meie rahva hiilgava tervise eest võlgneme tänu meie rahvuslikule totrusele… Hea koka omamine on palju tähtsam kui kõlblus… Kiusatusele alla heita – see on ainuke abinõu temast vabanemiseks… Tähelepanu pöörata hea ja kurja mõistele tähendab vaimse arenemise kõhetuse (atroofia) ilmutamist… Värvide ja lillede tundmine on isiku arenemises tähtsam kui hea ja kurja mõistmine… Esteetika on kõrgem kui eetika… Kõlblusele kuuluvad madalamad ja
