vähem intellektuaalsed vallad… Pole muud pattu kui aga rumalus…” Selletaolised pisted avalikku arvamisse, mis toonitas vastupidist, olid seda ärritavamad, et nad pahatihti tabasid asjade tõelist seisukorda küllusse uppuvas seltskonnas. W. sai nõnda l’enfan terrible’iks, kes lobises välja kodused piinlikud asjad. W. tegi seda aga palju vähema tõsiduse ja mürgiga kui teeb seda tema vaimusugulane Shaw. Nad mõlemad kalduksid nagu Quincey’ arvamisele, kes ütles: „Vähesed, kes mulle siin maa peal põlastuse sisendasid, olid õitsvad, hea kuulsusega inimesed. Kelmidele, keda tundsin (ja neid pole vähe), mõtlen lõbuga ja heal meelel.”
Lõpliku kohtupäeva kohta tähendab Carl Hageman: „W-i nimi ja mälestus kustutati. Inglismaal tehakse midagi selletaolist meisterlikult. 1895. a. 25. maist saadik on ta unustatud.”
Veel enam: ta surmati ka tulunduslikult. Äkki ei mängitud enam ühtegi tema näidendit, ei ostetud ega loetud enam ühtegi ta raamatut. Olevad raamatud põletati või hävitati muidu. Veel enne kohtuotsust ütlesid kõik võlausaldajad oma võlad üles ja nõudsid nende tasumist. Rahvahulk tungis ta korterisse ja rüüstas selle. Mõned valmis käsikirjadki läksid kaotsi ja tulid alles hiljem päevavalgele. W-i laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu niipalju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895. a. sügisel veel kord kohtu ette – pankroti kuulutamiseks.
Kohtukojast sõitis W. rahvahulga vilistamise, mõnituse ja kisa saatel Pentonville’i vangimajja. Seal aeti ta pea paljaks ja sunniti ta vanni minema, mille vees juba mitmed vangid end enne olid pesnud. Pentonville’ist viidi ta Londoni eeslinna Wandworthi karistusmajja, mille 24
