NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel hommikul kell üheksa astus teener sisse, tõi kandmikul tassi shokolaadi ja avas aknaluugid. Dorian magas päris rahulikult, lamades paremal küljel, käsi palge all. Ta oli nagu poiss, kes väsinud mängimast või õppimast.
Teener pidi enne kaks korda teda õlast puutuma, kui ta ärkas, ja silmi avades ilmus kerge naer ta huulile, nagu viibiks ta mõnes magusas unes. Ometi polnud ta üldse und näinud. Tema ööd polnud mingi lõbu- ega valuviirastus seganud. Aga noorus naeratab ka ilma põhjuseta. See on tema peavõluvusi.
Ta pööras teise külje ja hakkas shokolaadi rüüpima, toetudes küünarnukile. Pehme novembripäike voolas tuppa. Taevas oli selge ja õhus tundus sõbralik soojus. Oli midagi maihommiku taolist.
Pikkamisi roomasid öised sündmused oma verest määrdinud jalgadega tema ajju ja omandasid seal kohutava selguse. Ta võpatas mõeldes, mis ta kõik on pidanud kannatama, ja silmapilguks tundis ta Basil Hallward’i vastu sama imelikku jälkust, mis oli teda ajanud tema vastu kättki tõstma, kui ta toolil istus, ning ta muutus vihast külmaks. Surnud mees istus ikka veel ülal ja
