praegu päikesepaistel. Kui hirmus see oli! Niisugused inetud asjad kuuluvad ööpimedusele, mitte päevavalgele.
Ta tundis, et kui ta kauemini sündinud asjust mõtteid haub, siis hakkab tal süda pööritama või ta läheb hulluks. Oli patte, mille võluvus oli neist mõeldes suurem kui neid tehes, imelikke triumfe, mis rahuldasid uhkustunnet rohkem kui kirgi ja tõid vaimule rõõmuhoo, mis oli suurem kui ükski rõõm, mida nad andsid või oleksid iial anda suutnud meeltele. Kuid see siin ei kuulunud nende hulka. See oli asi, mille pidi hingest peletama, magunatega uimastama või kägistama, et ta ei kägistaks sind ennast.
Kui kell lõi pool kümme, laskis ta käe üle otsaesise käia ja tõusis siis ruttu üles, riietus isegi harilikust suurema hoolega, pannes suurt rõhku kaelasideme ja nõela valikule ning vahetades oma sõrmuseid enam kui üks kord. Ka kulutas ta palju aega einel, maitsedes mitmesuguseid roogi ja rääkides teenriga uutest livreedest, mis ta mõtles teenijaskonnale Selbys valmistada lasta, ja vaatas kirjad läbi. Mõnede juures naeratas ta. Kolm kirja ajasid talle igavuse peale, üht luges ta mitu korda ja kiskus ta siis puruks, näos kerge meelepaha ilme. „Missugune kole asi, see naise mälestus!” nagu ütles lord Henry millalgi.
Joonud tassi musta kohvi, pühkis ta huuled pikkamisi rätikuga, käskis toapoisil oodata ja läks laua äärde, kus kirjutas kaks kirja. Ühe pistis endale tasku, teise andis toapoisi kätte.
„Viige see Hertfordi tänavale 152, Francis, ja kui mr. Campbell pole linnas, siis võtke ta aadress.”
Niipea kui ta üksi jäi, süütas ta sigareti ja hakkas paberil kriipseldama, joonistades esiti lilli ja arhitek- 232
