Ta hakkas mõtteid hauduma salmide üle, mis saanud oma muusika suudlustega kaetud marmorilt ja räägivad sellest imelikust raidkujust, mida Gautier võrdleb altohäälega, sellest „monstre charmant’ist”, mis lamab Louvre’i porfüürruumis. Kuid natukese aja pärast langes raamat tal käest. Ta muutus närviliseks ja kole hirmuvalang valdas ta. Mis siis, kui Alan Campbell’i poleks Inglismaal? Päevad võisid mööduda, enne kui ta tagasi tuleb. Võib-olla ta ei tahakski tulla. Mis pidi ta siis tegema? Iga silmapilk oli äärmiselt tähtis.
Millalgi olid nad olnud suured sõbrad, aastat viis tagasi peaaegu lahutamatud sõbrad. Siis oli sõprus äkki lõppenud. Kui nad nüüd seltskonnas kohtasid, naeratas ainult Dorian Gray; Alan Campbell ei teinud seda kunagi.
Tema oli haruldaselt tubli mees, kuigi tal kunstide kohta suurem arusaamine puudus ja ta sel alal oma teadmised ainult Dorian Gray’lt oli omandanud. Tema peakirg kuulus teadusele. Cambridge’is oli ta kulutanud suurema osa ajast laboratooriumides töötades ja oli oma aasta lõpetajate seas eksamil omandanud silmapaistva seisukoha. Tõepoolest andus ta ikka veel keemiale ja tal oli oma laboratoorium, milles ta veetis terved päevad, pahandades nõnda oma ema, kes oleks tahtnud teda näha parlamendis ja kellel oli mingi tume arusaamine, et keemik on ainult tähtede järele rohtude valmistaja. Ta oli peale selle suurepärane muusikamees, mängides viiulit ja ka klaverit paremini kui suurem hulk asjaarmastajaid. Tõeliselt oligi just muusika see, mis oli tema ja Dorian Gray kokku toonud – muusika ja see määramatu ligitõmbavus, milleks oli Dorianil alati võime, kui ta aga tahtis, ja mis avaldus temas tahtmata ja teadmatagi. Nad kohtasid esimest korda leedi Berkshire’i juures sel ööl, kui Rubinstein seal mängis, ja pärast seda
