nagu liugleksid ise rohelisi veeteid läbi roosa ja pärlilise linna, istudes mustas gondlis, millel hõbedane nina ja lohisevad eesriided. Juba paljad read näisid talle nagu need sirged türkiissinised joomed, mis saadavad sind, kui sõidad välja Lido poole. Värviliselt kõlavate sõnade äkiline helk tuletas talle meelde opaali- ja vikerkaarevärviliste kaeltega linde, kes lendlesid kõrgete mesikärjeliste tornide ümber või kes kõnnivad nii üleva kenadusega tumedail, tolmunud võlvialuseil. Suletud silmil seljakile laskudes kordas ta ikka ja jälle:
„Devant une façade rose, |
Kogu Veneetsia oli selles kahes reas. Ta mälestas sügist, mis ta seal veetnud, ja imelist armastust, mis hukutanud teda hullumeelseile, kaasakiskuvaile rumalustele. Seal leidus romantikat igal pool! Aga Veneetsia, nagu Oxfordki, oli säilitanud ka romantilise tagapõhja ja tõsine tagapõhi on romantikale kõik või peaaegu kõik. Basil oli tol korral osa aega temaga ja oli Tintoretto pärast aru kaotanud. Vaene Basil! Kui hirmus on mehel nõnda surra!
Ta ohkas, võttis jällegi raamatu ja püüdis unustada. Ta luges pääsukestest, kes lendavad Smürnas väikeses kohvikus sisse ja välja, kus istuvad vagad palverändajad ja loevad merivaigust pärle ning turbanis kaupmehed suitsetavad oma pikki ehitud piipe ja räägivad tõsiselt üksteisega. Ta luges Place de la Concorde’il seisvast obeliskist, mis nutab kivipisaraid oma päevapõudses maapaos ja igatseb tagasi lootosega kaetud palava Niiluse juurde, kus on sfinksid, roospunased iibised, valged kuldküüntega raisakullid ja väikeste berüllsilmadega krokodillid, kes roomavad mööda rohelist auravat muda. 234
