sad mõtted tormasid üle surnud Aja edasi, kiskudes vastiku tuleviku hauast, et seda temale näidata. Päranisilmil vahtis ta seda. Hirm muutis ta kiviks.
Viimaks ometi avanes uks ja teener astus sisse. Dorian pööras klaasised silmad tema poole.
„Mr. Campbell, sir,” ütles teener.
Kergendusohe pääses kuivanud huulilt ja veri valgus jällegi näkku.
„Paluge ta kohe sisse, Francis.”
Dorian tundis, ta oli jälle tema ise. Argusehoog oli kadunud.
Teener kummardus ja taandus. Mõne silmapilgu pärast astus Alan Campbell sisse, olles väga tõsine ja üsna kahvatu; kahvatust suurendasid veel tema süsimustad juuksed ja tumedad kulmud.
„Alan, see on teist lahke. Tänan, et tulite.”
„Mina olin nõuks võtnud mitte kunagi enam oma jalga üle teie läve tõsta, Gray. Kuid teie ütlesite, et see on elu ja surma küsimus.” Ta hääl oli karm ja külm. Ta rääkis pikkamisi ja kindlasti. Vääramata uurivas pilgus, mille ta juhtis Dorianile, paistis põlgus. Käed hoidis ta oma karakullmantli taskuis ja tegi, nagu ei paneks ta tähelegi liigutust, millega teda tervitati.
„Jah, see on elu ja surma küsimus, Alan, ja enam kui ühele isikule. Istuge.”
Campbell istus laua äärde toolile ja Dorian asetus tema vastu. Nende kahe silmad kohtusid. Doriani silmis oli lõpmatu kaastundmus. Ta teadis, et see, mida ta tahtis paluda, oli hirmus.
Pärast piinlikku vaikimist kummardus ta üsna rahulikult ettepoole, ja kuna ta iga oma sõna mõju hoolega silmas pidas, ütles ta:
