„Selle maja ülemisel korral, lukustatud ukse taga, ruumis, kuhu keegi peale minu ei pääse, istub laua ääres surnud mees. Ta on juba kümme tundi surnud. Ärge erutuge ja ärge vaadake mulle nõnda otsa. Kes see mees on ja kuidas ta suri, need on asjad, mis teisse ei puutu. Teie ülesandeks oleks aga…”
„Pidage, Gray. Ma ei taha midagi rohkem teada. Kas see, mis te mulle ütlete, on tõsi või mitte, see minusse ei puutu. Mina loobun teie ellu segamast täiesti. Hoidke oma hirmsad saladused iseendale. Need ei huvita mind enam põrmugi.”
„Alan, nad huvitavad teid. Vähemalt see huvitab teid. Mul on teist väga kahju, Alan. Kuid ma ei või parata. Teie olete ainuke inimene, kes võib mind päästa. Ma pean teid asjaoluga tutvustama. Mul pole valikut, Alan, teie olete teadlane. Teie tunnete keemiat ja muud selletaolist. Teie olete katsetanud. Teie ülesandeks oleks – see seal ülal hävitada, hävitada nõnda, et temast ei jääks jälgegi järele. Keegi ei näinud, kui see isik siia majja astus. Tõepoolest oletatakse praegu, et ta on Pariisis. Kuude jooksul ei panda tema kadumist tähele. Kui teda hakatakse kord taga otsima, siis ei tohi temast siin olla enam märkigi leida. Teie, Alan, peate muutma tema enese ja ka kõik, mis temale kuulub, peotäieks tuhaks, mille võib tuulde lendu lasta.”
„Teie olete hull, Dorian.”
„Ah, ma lootsin, et nimetate mind Dorianiks.”
„Teie olete hull, ütlen ma teile – hull kujutledes, et mina hakkaksin sõrmeotsagi liigutama teie aitamiseks, hull oma hirmsa pihtimisega. Ma ei taha selle asjaga midagi tegemist teha, ükskõik mis see ka oleks. Või arvate, et mina läheksin oma head nime hävitama teie 238
