Ometi pidi seda tegema. See oli tal selge. Ja kui ta oli raamatukogu ukse lukku keeranud, avas ta salaurka seina puuvoodris, kuhu ta oli visanud Basil Hallward’i mantli ja pauna. Leegitses hele tuli. Ta pani halge veel juurde. Kõrbevate riiete ja põleva naha hais oli hirmus. Nõudis kolmveerand tundi, enne kui kõik oli hävitatud. Lõpuks tundis ta end jõuetuna ja tal hakkas paha. Ja kui ta oli pilulises vasknõus süüdanud mõned alzhiiri lõhnaküünlad, pesi ta oma käsi ja otsaesist külma muskuslõhnalise äädikaga.
Äkki võpatas ta. Tema silmad omandasid imeliku läike ja närviliselt pures ta oma alumist huult. Kahe akna vahel seisis suur eebenipuust firenze kapp elevandiluu- ja sinikivi-ilustistega. Ta silmitses seda nagu asja, mis võlub ja ajab ka hirmu peale, mida igatsed ja mida ka peaaegu nead. Ta hingamine kiirenes. Hullumeelne igatsus valdas teda. Ta süütas sigareti ja viskas ta siis minema. Silmalaud langesid sedavõrd, et pikad kähardunud ripsmed puutusid peaaegu palet. Aga ikka veel silmitses ta kappi. Viimaks tõusis ta sohvalt, kus ta oli lamanud, läks kapi juurde, keeras ukse lukust lahti ja puutus mingit salavedru. Kolmenurgeline sahtel ilmus pikkamisi nähtavale. Ta sõrmed liikusid loomusunniliselt selle poole, läksid sisse ja tabasid seal midagi. See oli väike kunstlikult valmistatud must kuldilustistega hiina lakk-karp, mille külgedel olid laineliste joonte mustrid ja mille siidpaelte otsas ümmarikud kristallid ning tupsud punutud metall-lõngadest. Ta avas kasti. See oli roheline, läikiv, vahataoline aine, millel imelik raske lõhn.
Ta viivitas mõne silmapilgu, näol imelikult liikumatu naeratus. Siis käis värin tal kehast läbi, kuigi tuba oli hirmus palav, ja ta pöördus ümber ning vaatas kella. 256
