Katsuge teha, et ta tuleks. Ah jaa, Dorian, eile öösel jooksite õige varakult minema. Te lahkusite enne ühtteistkümmend. Mis tegite pärast seda? Kas läksite otseteed koju?”
Dorian heitis talle kiire pilgu ja kortsutas kulmu.
„Ei, Harry,” lausus ta viimaks, „koju läksin alles kella kolme paiku.”
„Läksite teie klubisse?”
„Jah,” vastas ta. Siis hammustas ta huult. „Ei, seda ei tahtnud ma öelda. Klubisse ei läinud ma. Kolasin ümber. Olen unustanud, mis tegin… Kui juurdlev te olete, Harry! Te tahate alati teada, mis teine teinud. Mina püüan alati unustada, mis ma teinud. Läksin koju kell pool kolm, kui vajate täpset aega. Võtme olin koju unustanud ja teener laskis mu sisse. Kui soovite kinnitavaid teateid, võite minu teenrilt nõuda.”
Lord Henry kehitas õlgu. „Kallis poiss, nagu puutuks see minusse! Lähme üles saali. Sherrit mitte, mr. Chapman, tänan. Midagi on teiega juhtunud, Dorian. Öelge mulle, mis see on. Te olete täna sootuks käest ära.”
„Jätke mind, Harry. Ma olen närviline ja halvas meeleolus. Homme või ülehomme tulen teie poole. Vabandage mind leedi Narborough’ ees. Ma ei tule üles. Lähen koju. Ma pean koju minema.”
„Hea küll, Dorian. Loodan teid homme teeajal näha. Ka hertsoginna tuleb.”
„Katsun tulla, Harry,” ütles ta toast lahkudes. Koju sõites märkas ta, et hirmutunne, millest ta arvas end olevat vabanenud, oli temasse tagasi pöördunud. Lord Henry juhuslik küsimus oli tema närvid lõdvaks teinud ja ometi vajas ta oma närve veelgi. Hädaohtlikud asjad pidi hävitama. Ta võpatas. Paljas mõtegi, et ta neid peab puutuma, oli talle vastik.
