KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
Hakkas sadama külma vihma ja loitvad tänavatuled paistsid tontlikena pisarlevas udus. Joogikohti suleti parajasti ja tumedad mees- ja naiskujud surusid nende uste ümber. Mõnest baarist kostis hirmus naer. Teistes karjusid ja lõugasid joodikud.
Vankris seljakil, müts silmile surutud, vaatles Dorian Gray ükskõiksel pilgul suure linna räpast häbi ja aeg-ajalt kordas ta endamisi lord Henry sõnu, mis see talle oli ütelnud esimesel kohtamisel: „Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil.” Jah, see oli kogu saladus. Ta oli seda sagedasti proovinud ja tahtis seda teha ka nüüd. Leidus oopiumiurkaid, kus võis osta unustust, leidus hirmsaid urkaid, kus hävitati vanade pattude mälestused uute pattude hullumeelsusega.
Kuu rippus madalal taevas nagu kollane pealuu. Aeg-ajalt sirutas peletislikult määratu pilv oma pika käe ja varjas ta. Gaasilaternad muutusid harvemaks, tänavad kitsamaks ja pimedamaks. Kord eksis voorimees teelt ja pidi pool miili tagasi sõitma. Hobune auras, kui ta sulistas veelompidest läbi. Troska küljeaknaid kattis hall fanellitaoline rõskus.
„Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil!” Kuidas need sõnad tal kõrvus helisesid! Tema hing oli muidugi 258
