surmani haige. Oli see tõsi, et meeled võiksid teda ravida? Süütu veri oli valatud. Millega võis seda heaks teha? Ah, selleks polnud mingit lunastust! Aga kui oli võimatu andeksandmine, siis oli ometi võimalik unustus. Ja ta otsustas olnu unustada, rusuks tallata ja purustada, nagu tehakse seda maoga, kes sind hammustanud. Tõepoolest, mis õigus oli Basil Hallward’il temaga nõnda rääkida, nagu ta seda oli teinud? Mis andis talle meelevalla teiste kohtunikuks hakata? Ta oli asju rääkinud, mis olid hirmsad, koledad ja väljakannatamatud.
Troska logises vaevaga edasi, kord-korralt ikka aeglasemalt, nagu talle näis. Ta avas akna ja hüüdis mehele, et ta sõidaks kiiremini. Kohutav oopiuminälg hakkas teda närima. Ta kurk põles ja ta peened käed haarasid kramplikult teineteisest kinni. Hullumeelselt virutas ta kepiga hobust. Mees naeris ja laksutas piitsa. Tema naeris vastu ja mees vaikis.
Tee tundus lõpmatuna ja tänavad mingisuguse harkisjalgse ämbliku musta võrguna. Üksluisus muutus väljakannatamatuks, ja kuna udu tihenes, hakkas tal hirm.
Siis möödusid nad üksildastest telliskivitehastest. Udu hõrenes pisut ja ta silm seletas imelikku pudelitaolist löövi apelsinivärvilise lehvikuna paistva tulega. Koer hakkas nende mööda sõites haukuma ja eemal pimeduses karjus rändav merikajakas. Hobune komistas rööpas, pöördus siis kõrvale ja hakkas nelja minema.
Natukese aja pärast lahkusid nad saviselt teelt ja müristasid jällegi prügitatud tänavail. Suurem hulk aknaid oli pime, aga siin-seal liikusid fantastilised varjud valgustatud eesriietel. Dorian vaatles neid huvitatult. Nad liikusid nagu marionetid, kel oleks elu sees.
