ei ühe ega teise pakkumisega olnud kirjanik nõus, sest Londonilt nõudis ta enda tunnustamist avalikult ja Pariisis ei tahtnud ta oma nimega lihtsaks reklaamiobjektiks saada.
Bernevalis lootis W., et ta naine, kes teda vanglas oli vaatamas käinud, ühes lastega tema juurde sõidab. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda teiste mõjul mitte, vaid W-ile pidi jääma terve aasta katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi – ta ei tohtinud enam lord Alfred Douglas’ega kokku saada. See aga hakkas seda ikka tungivamalt nõudma, kuni W. üksikuna, mahajäetuna igavas sügisilmastikus ei suutnud kiusatusele vastu panna ja oma nõusoleku andis. Nähtavasti pidi see sündima, et saaks tõeks kirjasõna, mis räägib pestud emisest, kes läheb jällegi porri, ja koerast, kes asub oma okse kallale. Tahes või tahtmata tuleb see piiblisalm meelde, kui lugeda „De Profundis’t” ja „Readingi vangimaja ballaadi” ning vaadata, mis nüüd järgnes.
Vaevalt kunagi on ilusamini, südamlikumalt ja läbituntumalt räägitud inimese kannatusest, murest ja kurbusest ning vaevalt kunagi on sügavamini kaasa tuntud viletsale ja vaevatule, kui teeb seda W. oma kahes viimases teoses, kuigi ta tänini oli kinnitanud, tema võivat kõigele kaasa tunda, mitte aga inimese viletsusele. „Vangielu paneb inimesi ja asju nägema, nagu nad tõesti on, see muudab su kiviks,” kirjutab ta Robert Ross’ile. Ja sellepärast võib ta „De Profundis’es” kinnitada: „Kus on kannatus, seal on püha maa… Vaimulikud ja rahvas nimetavad kannatust mõnikord müsteeriumiks. Tõeliselt on ta ilmutus.”
