kohe sõita Prantsuse põhjaranda, Dieppe’i lähedusse, Bernevali linnakesse, kus ta enda mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas, nagu oli seda teinud paar aastat tagasi. Mõned, kes teda siin külastavad, ütlevad, et vangipõlv mõjunud oma korraliku ja kasina eluga W-i tervisessse nähtavasti hästi: ponduvus oli kehast kadunud ja näkku oli ilmunud jällegi see imeline seletatud vaimsus ja hingelisus, mis oli võlunud endisel ajal kõiki nii väga.
Teda kutsuti siit Pariisi, aga tema ei tahtnud enne minna, kui tal oleks valmis mõni näidend. Muu seas ta kavatses mingit „Vaarao” draamat ja tahtis kirjutada jutustust „Juudas”, aga selle asemel andis siin lõpliku kuju juba vanglas kirjutatud pihtimusele „De Profundis”, mille üksikud osad tohivad ilmuda tema testamenditäitja määrust mööda alles 1960. a. Ka kirjutas ta siin oma luigelaulu „The Ballad of Reading Gaol”. Peale nende kahe teose oli ta juba varemalt kirjutanud kaks artiklit inglise vangimajades valitsevate olude kohta, eriti laste suhtes. Mõlemad artiklid leidsid lehes ilmudes üldist tähelepanu. See oleks kõik, mis W. loonud vangipõlves ja pärast seda. Küll lootis tema ise endast palju rohkem, nagu ta lootis seltskonnaltki hoopis muud kui ta temalt sai. Ta arvas „Profundis’es”, et kui ta loob ainsagi kunstiväärtusliku teose, et siis seltskond hakkab kalduma tema kuriteo unustusele ja andeksandmisele. Aga ei sündinud midagi selletaolist, ehk küll „De Profundise” ja eelnimetatud ballaadi imelisi omadusi tunnustavad needki, kes ei pea tema eelmisest toodangust kuigi palju. Küll pöörduti W-i poole kaastöö saamiseks, aga ta pidi seda tegema varjunime all. Nõnda arvati Londonis. Pariisis selle vastu ihati tema kaastööd täisnime all. Aga 26
