sellest teatanud. Jah, see pidi olema ainult kujutelm. Sibyl Vane’i vend polnud mitte tulnud teda tapma. Tema oli oma laeval minema purjetanud, et kusagil talvisel merel hukkuda. Igatahes tema pärast võis ta olla mureta. Mees ei teadnudki, kes tema oli, ei võinudki seda teada.
Ja ometi – kui see tõesti oli olnud ainult viirastus, kui hirmus oli siis mõelda, et südametunnistus võib sünnitada niisugused fantoomid ja anda neile nähtava kuju, pannes nad isegi sul silma ees liikuma! Missugune peab siis küll tema elu olema, kui ööl ja ka päeval kuritegude varjud teda piiluvad väikseist nurkadest, irvitavad teda salapaigult, sosistavad talle kõrva pidulaual, äratavad ta oma jäiste sõrmedega, kui ta mõtleb uinuda! Kuna see mõte tal läbi peaaju roomas, läks ta hirmu pärast valgeks ja õhk tundus äkki olevat külmemaks muutunud. Oo! millisel metsikul hulluse silmapilgul oli ta küll oma sõbra tapnud! Kui tontlikult kohutav oli juba paljas mõte sündmusest! Ta nägi kõike jälle uuesti. Iga inetu üksikasi tuli ühes hirmuga uuesti meelde. Aja mustast kuristikust tõusis kohutavalt punasesse mähituna tema patu kuju. Kui lord Henry kell kuus tema juurde tuli, leidis ta tema nutvana, nagu peaks tal süda lõhkema.
Alles kolmandal päeval julges ta välja minna. Oli midagi selget ja okaspuulõhnalist selles talvehommikus, mis näis talle tagasi toovat rõõmu ja eluiha. Kuid mitte ainult füüsiline ümbrus polnud toonud seda muutust. Tema oma loomus oli tõusnud liialdatud hirmu vastu, mis oli püüdnud kõigutada ja hävitada tema rahuliku tasakaalu. Õrnade ja peente loomustega on ikka nõnda. Nende tugevad erutused peavad kas painduma või murduma. Nemad kas tapavad inimese või surevad ise. Pealiskaudsed valud ja armastused elavad edasi. Suured armas- 278
