tused ja mured hävivad nende eneste tõttu. Pealegi oli ta nüüd veendunud, et ta oli olnud hirmuhaaratud kujutluse ohver, ja oma hirmus nägi ta nüüd veel midagi haletsemisväärset ja põlastavat.
Pärast einet kõndis ta hertsoginnaga tund aega aias ja siis sõitis ta läbi pargi, et ühineda jahiseltskonnaga. Karge härmatis kattis soolakihina rohu. Taevas oli nagu sinisest metallist kummuli karikas. Õhuke jääkile looris madala, pillirooga palistatud järve pinda.
Männimetsa nurgal märkas ta sir Geoffrey Clouston’i, hertsoginna venna, kes võttis tühje padruneid püssist välja. Dorian kargas vankrilt maha, käskis kutsaril koju sõita ja läks läbi närtsinud sõnajalgade ning tiheda alusmetsa oma külaliste poole.
„Läheb jaht hästi, Geoffrey?” küsis ta.
„Mitte väga, Dorian. Ma arvan, suurem osa metsalinde on läinud lagedale. Pärast lõunaoodet õnnestub ehk paremini, kui kuhugi mujale läheme.”
Dorian sammus tema kõrval. Terav, lõhnav õhk, metsas helkivad pruunid ja punased värvid, ajajate karedad hääled, mis aeg-ajalt kõlasid, sellele järgnevad teravad paugud – see kõik võlus teda ja täitis ta kaasakiskuva vabadustundega. Teda valdas õnne muretus, võimas rõõmu ükskõiksus.
Äkki tõusis vanast rohusasist sammu paarikümne tagant nende eest mustaga tipitud püstkõrvadega jänes, keda tema pikad tagukoivad edasi viskasid. Ta tõttas lepatihniku poole. Sir Geoffrey pani püssi palge, kuid looma liigutuste ilus tundus midagi nii imelikult võluvat, et Dorian Gray hüüdis:
„Ärge laske, Geoffrey. Laske ta elab.”
