vastas ta kibedalt. „Kogu see asi on inetu ja julm. On see mees…?”
Ta ei suutnud lauset lõpetada.
„Kardan küll,” vastas lord Henry. „Ta on kogu laengu rinda saanud. Ta pidi küll peaaegu silmapilkselt surema. Tulge, lähme koju.”
Peaaegu sada jardi läksid nad vaikides teineteise kõrval puiestee poole. Siis vaatas Dorian lord Henryle otsa ja ütles raske ohkega:
„See on halb enne, Harry, väga halb enne.”
„Mis asi?” küsis lord Henry. „Oo! see õnnetus, arvan ma. Mu kallis poiss, sinna ei võidud ju parata. See oli mehe oma süü. Miks läks ta püsside ette. Pealegi ei puutu see meisse. Geoffrey’le on see muidugi õige rumal. Ajajat ei tohi kõrvetada, see paneb arvama, et oled halb laskja. Ja Geoffrey ei ole seda, tema laseb väga hästi. Kuid asjata on sellest rääkida.”
Dorian raputas pead. „See on halb enne, Harry. Mul on tundmus, nagu peaks kellegagi midagi halba juhtuma. Minuga võib-olla,” lisas ta juurde, lastes piinatundel käe üle silmade käia.
Vanem mees naeris. „Ainuke hirmus asi maailmas on igavus, Dorian. See on ainuke patt, millel puudub andeksand. Kuid meie pole nähtavasti määratud selle käes kannatama, ehk olgu siis, et asjast ka lõunalaual edasi vaterdatakse. Ma pean neile ütlema, et see aine on keelatud. Ja mis puutub ennustusse, siis pole niisugust asja üldse olemas. Saatus ei läkita käskjalga. Selleks on ta liiga tark või liiga julm. Pealegi, mis võiks teiega juhtuda, Dorian. Teil on maailmas kõik, mida inimene vajab. Pole ainustki hinge, kes rõõmuga ei vahetaks oma paika teie paiga vastu.”
