„Pole ainustki inimest, kellega mina paiku ei vahetaks, Harry. Ärge naerge nõnda. Mina räägin tõtt. Vilets talupoeg, kes praegu surma sai, on paremas seisukorras kui mina. Mul pole hirmu surma ees, vaid ma kardan surma tulekut. Tema kohutavad tiivad näivad minu ümber lehvivat tinases õhus. Armuline taevas! Kas te ei näe seal põõsa taga seda meest, kes mind silmitseb, mind ootab?”
Lord Henry vaatas sinnapoole, kuhu näitas värisev kinnastatud käsi. „Jah,” ütles ta, „näen seal aednikku teid ootamas. Ta tahab vististi küsida, mis lilli te õhtuks lauale soovite. Kui hirmus närviline te olete, mu kallis poiss! Te peate minu arsti konsulteerima, kui linna läheme.”
Dorian tõmbas kergemalt hinge tagasi, kui ta nägi aednikku lähenevat. Mees kergitas kübarat, vaatas silmapilguks viivitades lord Henry poole, võttis siis taskust kirja ja andis oma härrale. „Armuline proua käskis vastust oodata,” lausus ta.
Dorian pistis kirja tasku. „Öelge armulisele prouale, et ma tulen sisse,” ütles ta külmalt. Mees pöördus ümber ja läks ruttu maja poole.
„Kui väga naised armastavad teha hädaohtlikke asju!” naeris lord Henry. „See on üks nende omadusi, mida ma kõige rohkem imetlen. Naine flirdib igaühega seni, kui teised pealt vaatavad.”
„Kui väga teie armastate hädaohtlikke asju rääkida, Harry! Praegusel silmapilgul eksite teie. Minule meeldib hertsoginna väga, kuid ma ei armasta teda.”
„Ja hertsoginna armastab teid väga, kuigi te temale vähem meeldite. Nõnda sobite hästi.” 282
