vama, et kuritegu on neile seesama, mis on meile kunst – lihtsalt meetod haruldaste elamuste saavutamiseks.”
„Meetod elamuste saavutamiseks? Arvate siis teie, et see, kes on kord kuriteo korda saatnud, võiks sama kuritegu korrata? Ärge rääkige.”
„Oo! Kõik muutub lõbuks, kui seda liiga sagedasti korrata,” hüüdis lord Henry naerdes. „See on suurimaid elusaladusi. Kuid mina arvan siiski, tapmine on ometi eksitus. Kunagi ei pea midagi tegema, millest ei võiks peale lõunat kõnelda. Kuid jätame vaese Basili. Tahaksin heameelega uskuda, et tema on nii romantilise otsa leidnud, nagu teie seda olete, kuid ma ei suuda seda. Mina arvan ennemini, et ta kukkus kusagilt omnibuselt Seine’i ja et juht vaikis selle surnuks. Jah, niisugune võis olla tema ots minu arvates. Ma näen teda praegu selili tumerohelise vee all lamamas, kuna rasked lodjad temast üle liuglevad ja pikad väätkasvud tema juustesse hakkavad. Teate, mina arvan, tema poleks enam palju häid teoseid loonud. Viimase kümne aasta jooksul on tema maalimine tublisti allamäge läinud.”
Dorian ohkas ja lord Henry astus üle toa ning hakkas pead silitama tähelepanuväärselt suurel hallil jaava papagoil, kel oli roosa rind ja saba ja kes hõljus bambusest õrrel. Mehe käe puutudes laskis lind oma kortsuliste laugude valge naha üle mustade klaasiste silmade langeda ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama.
„Jah,” jätkas lord Henry ümber pöördudes ja rätikut taskust võttes, „tema maalimine läks hoopis allamäge. Näis, nagu oleks ta midagi kaotanud. Oma ideaali oli ta kaotanud. Kui teie ja tema polnud enam suured sõbrad, siis polnud tema ka enam suur kunstnik. Mis ajas teid õige lahku? Mina arvan, ta tüütas teid ära. On see 294
