Dorian ei ütelnud midagi, tõusis ainult lauast, läks kõrvaltuppa, istus klaveri ette ja laskis oma sõrmed libiseda üle mustade ja valgete elevandiluust klahvide. Kui kohv sisse toodi, peatus ta ja vaatas lord Henry poole, öeldes: „Harry, on teil kunagi pähe tulnud, et Basil võiks olla tapetud?”
Lord Henry haigutas.
„Basil oli üldiselt armastatud ja kandis alati teraskella. Miks pidi teda tapetama? Tema polnud küllalt vaimukas, et omada vaenlasi. Muidugi, tal oli imeline anne maalimises. Kuid võidakse maalida nagu Velasquez ja ometi olla võimatu igav. Basil oli tõepoolest üsna igav. Ainult ükskord elus huvitas ta mind, nimelt siis, kui ta mulle aastate eest rääkis, tema tundvat teie vastu metsikut austust ja et teie olevat tema kunstis valitsev aje.”
„Minule meeldis Basil väga,” ütles Dorian kurbuse ilmega hääles. „Aga kas ei räägita, et ta on tapetud?”
„Oo, mõned lehed teevad seda. Minule aga ei tundu see sugugi tõenäolisena. Tean, Pariisis on hirmsad paigad, kuid tema polnud seda sorti mees, kes läheks neisse paikadesse. Temal polnud uudishimu. See oli tema peapuudus.”
„Mis te ütleksite, Harry, kui ma teile kõneleksin, et mina tapsin Basili?” küsis Dorian Gray ja pidas nende sõnade juures oma kaaslast teravasti silmas.
„Mina ütleksin teile, mu kallis poiss, et teie püüate poseerida iseloomu, mis teile ei sobi. Iga kuritegu on labane, nagu ka iga labasus on kuritegu. Teie loomuses pole kurjategijaks saada, Dorian. Mul on kahju, kui ma nende sõnadega teie edevust riivan, kuid ma kinnitan, nad on tõsi. Kuritegu kuulub ainult madalamatele klassidele. Mina ei laida neid sellepärast põrmugi. Kipun ar-
