Muusika lõppes lahkkõlaga ja Dorian Gray kargas üles ning vahtis päranisilmil sõbrale otsa. „Miks küsite mult seda, Harry?”
„Kallis poiss,” ütles lord Henry ja tõstis imestades oma kulmud, „küsisin seda sellepärast, et teie ehk võite vastuse anda. See on kõik. Mineval pühapäeval läksin läbi Pargi ja Marble Archi juures seisis väike kogu viletsalt riietatud inimesi, kuulates kedagi labast tänavajutlustajat. Nendest möödudes kuulsin jutlustaja oma kuulajaile näkku kisendavat selle küsimuse. See tabas mind kui miski väga dramaatiline. London on selletaoliste mõjude poolest väga rikas. Vihmane pühapäev, imelik mantlis apostel, koguke haiglaselt valgeid nägusid vihmavarjude tilkuva ulu all ja heledal häälel hüsteerilisilt huulilt õhku paisatud imelised sõnad – see oli omal viisil tõesti peen, päris sugereeriv. Mõtlesin prohvetile vastata, et kunstil on hing, inimesel aga mitte, kuid ma kardan, ta poleks mind mõistnud.”
„Jätke see, Harry. Hing on hirmus tõelisus. Teda võib osta, müüa ja vahetada. Teda võib mürgitada ja täiustada. Meis igaühes on hing. Ma tean seda.”
„Olete selles päris kindel, Dorian?”
„Päris kindel.”
„Ah! siis peab see küll illusioon olema. Asjad, mida inimene tunneb absoluutselt kindlaina, pole kunagi tõsi. See on usu saatuslikkus ja romantika õpetus. Kui tõsine te olete! Ärge olge nii tõsine. Mis on minul või teil tegemist praeguse aja eelarvamustega? Ei! Meie oleme hinge usust loobunud. Mängige mulle midagi. Mängige mulle mõni nokturn, Dorian, ja mängides jutustage mulle, kuidas olete säilitanud oma nooruse. Teil peab olema mingisugune saladus. Mina olen teist ainult kümme 296
