aastat vanem ja ometi olen juba kortsus, elatanud ja kollane. Teie olete tõepoolest imetlusväärne, Dorian. Te pole kunagi võluvam olnud kui täna õhtul. Te tuletate mulle päeva meelde, mil kohtasin teid esimest korda. Siis olite pisut ninakas, väga pelglik ja täiesti omapärane. Muidugi olete teie muutunud, kuid mitte välimuselt. Tahaksin, et te mulle oma saladuse avaldaksite. Et oma noorust tagasi saada, teeksin maailmas kõik, peale kehaliste harjutuste, varase ülestõusmise ja korraliku elu. Noorus! Miski ei võrdu sellega. Rumalus on rääkida nooruse teadmatusest. Ainukesed inimesed, kelle arvamist ma veel teatud lugupidamisega kuulan, on need, kes minust palju nooremad. Nemad näivad minust ees olevat. Elu on neile ilmutanud oma uusima ime. Mis puutub vanadesse, siis räägin ma neile alati vastu. Seda teen põhimõtteliselt. Küsid sa neilt nende arvamist asja kohta, mis sündis eile, siis avaldavad nad pühalikult vaateid, mis liikusid a. 1820, mil inimesed kandsid alles kõrgeid kaelasidemeid, uskusid kõike ja ei teadnud mitte midagi. Kui ilus see on, mis te mängite! Tahaksin teada, kas Chopin on selle loonud Mallorcal, kus meri nuttis suvila ümber ja lained pisardusid vastu aknaruute? See on imeliselt romantiline. Missugune õndsus see on, et on olemas vähemalt ükski kunst, mis ei jäljenda tõelisust! Mängige edasi. Täna vajan muusikat. Mulle näib, nagu oleksite teie noor Apollo ja mina teid kuulatav Marsyas. Mul on omad mured, Dorian, mida isegi teie ei tea. Vanaduse kurbloolus pole selles, et ollakse vana, vaid et ollakse noor. Mind üllatab mõnikord minu enda tõsidus. Ah, Dorian, kui õnnelik olete teie! Missugust imelist elu olete teie elanud! Teie olete sügavalt joonud kõigest. Te olete viinamarjakobarad oma suulael purustanud. Miski ei jäänud teie eest varjule. Ja see kõik polnud teile roh-
