kem kui muusika heli. Ta pole teid hävitanud. Teie olete ikka veel seesama.”
„Ma pole seesama, Harry.”
„Jah, teie olete seesama. Tahaksin teada, missugune on teie ülejäänud elu. Ärge rikkuge teda loobumistega. Praegu olete täiuslik tüüp. Ärge tehke end ebatäiuslikuks. Teie olete praegu täiesti veatu. Teil ei tarvitse oma pead raputada, teie teate, et olete seda. Pealegi, Dorian, ärge petke ennast. Elu ei valitse ei tahe ega kavatsus. Elu on närvide, kehakoekiudude ja pikkamisi ehitatud rakukeste küsimus; nendes otsib varjupaika mõte ja neis asuvad kirgede unistused. Teie võite end kindlana tunda ja pidada ennast tugevaks. Kuid mõni värvitoon kusagil toas või hommikuses taevas, mõni eriline lõhn, mida olete armastanud ja mis toob endaga kaasa varjatud mälestused, mõni rida unustatud luuletusest, mida juhtute uuesti lugema, mõned toonid kusagilt muusikapalast, mille mängimise olete ammugi jätnud – need on need asjad, millest oleneb meie elu, seda ütlen teile, Dorian. Browning kirjutab sellest kusagil, kuid meie omad meeled kujutlevad seda meile. On silmapilke, mil, tundes äkki lilas blanc’i lõhna, veedan uuesti oma elu imelikuma kuu. Tahaksin teiega kohad vahetada, Dorian. Maailm on meie mõlema vastu karjunud, aga teid on ta alati jumaldanud. Ja ta jumaldab teid ka tulevikus alati. Teie olete tüüp, mida praegune ajajärk otsib ja mille ta, oma ehmatuseks, on leidnud. Ma olen nii rõõmus, et te kunagi midagi pole teinud, ei raidkuju voolinud, ei pilti maalinud ega üldse midagi tootnud väljaspool iseennast! Elu on olnud teie kunst. Teie tegite iseendast muusika. Teie elupäevad on teie sonetid.”
Dorian tõusis klaveri eest ja laskis käe üle juuste 298
