kes sellega oleks võinud rahuldavalt toime saada, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb, nagu juba alguses tähendatud, 30. nov. 1900, ilma et oleks tõestunud temas see uuestisünd, millest ta unistas vanglas ja „De Profundis’es”. Enne surma läks ta katoliku kiriku rüppe. Tema silmad surus kinni hotelliomanik Duporier, sest see oli ainus inimene tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama – niisuguses seisukorras oli see, sest lahkunus olid kuni lõpuni alal hoidunud tema rikkalikud loomalikud instinktid.
Ühed ütlevad, tema matuserongis olnud kolmteistkümmend inimest, teised räägivad ainult seitsmest, needki pole kõik surnuaiale läinud. Matusetalitus oli kuiv, lühike, asjalik, sest vaimulikku ootasid teised hauad. Paar pärga. Sellel, mis oli vanamoelistest klaaspärlidest, seisis pealkirjana: A mon locataire – minu üürnikule. Hauakirjaks valisid sõbrad Hiiobi sõnad (29. peatükk, 22. salm) ladina keeles: Verbis meis addere nihil audebant et super illos stillabat eloquium meum. (Ei nemad lausunud enam sõnagi pärast minu sõna ja minu kõne tilkus nende peale.)
*
Kui W. teostest otsida seda, milles kajastuks kõige rohkem tema isiklik elu, siis peab lugema käesolevat raamatut. Võiks peaaegu öelda: W. on enda siin kolmeks lõhestanud. Dorian Gray on W. ise tema elumaitsmises, kunstnik Basil Hallward – kunstimaitsmises ja lord Henry Wotton – filosofeerimises. Nagu kirjanikul endal, samuti jookseb ka tema kangelaste elu ummikusse: saavad surma Basil ja Dorian, ning lord Henry 30
