Ust avades lendas imelik rõõmuilme üle tema võõrastavalt noore näo ja püsis silmapilguks tema huulil. Jah, tema tahtis olla hea ja see inetu asi, mida ta teiste eest varjas, ei pea enam talle hirmutiseks olema. Talle tundus, nagu olekski juba see raske koorem temalt kerkinud.
Ta astus vaikselt sisse ja lukustas enda järel ukse, nagu tal viisiks, ning tõmbas purpurse eesriide pildilt. Valu- ja vihakarjatus lipsas ta huulilt. Ta ei suutnud mingit muutust tähele panna, ainult silmi oli ilmunud kavalus ja huuli ümbritsevaisse kortsudesse silmakirjalikkus. Pilt oli ikka alles jälk, jälgim veel kui enne – ja punane härmatis, mis rüvetas kätt, oli selgemaks läinud, värskelt valatud vere karvaliseks muutunud. Ta lõi värisema. Oli see siis ainult edev auahnus, mis oli ajanud teda seda head tegu tegema? Või iha uue elamuse järele, nagu oli tähendanud lord Henry pilkaval naeratusel? Või oli see kirg teatud osa mängida, mis teeb meid mõnikord paremaks kui tõepoolest oleme? Või oli see kõik üheskoos? Ja miks oli see punane laik endisest suuremaks läinud? Hirmsa tõvena oli ta üle kortsunud sõrmede roomanud. Verd oli ka värvitud jalul, nagu oleks ta sinna tilkunud – verd isegi käel, millega ta polnud nuga hoidnud. Tunnistada? Tähendas see, et tema pidi oma süü tunnistama? Enda üles andma ja surma minema? Ta naeris. Ta tundis, see mõte oli pöörane. Pealegi, kui ta olekski tunnistanud, kes oleks teda uskunud? Tapetust polnud vähematki jälge järel. Kõik temale kuuluv oli hävitatud. Tema ise oli põletanud selle, mis oli alla jäänud. Maailm ütleks lihtsalt, ta on hulluks läinud. Nad paneksid ta kinni, kui ta oma tõendust ei jätaks… Ometi oli tema kohus tunnistada, kannatada häbi ja anda avalikult rahuldus. Oli olemas jumal, kes käskis inimesi oma patte 304
