korral? Roheline, valmimatu aeg, pealiskaudsete meeleolude ja haiglaste mõtete aeg. Miks oli ta tema kehakatet kandnud? Noorus oli ta hävitanud.
Parem oli minevikule mitte mõelda. Teda ei võinud miski muuta. Tema pidi mõtlema iseendale ja oma tulevikule. James Vane oli maetud Selby kirikuaiale nimetusse hauda. Alan Campbell oli enda maha lasknud oma laboratooriumis, kuid polnud ometi saladust ilmutanud, mis talle peale sunnitud. Ärevus, mis valitses Basil Hallward’i kao tõttu, vaibuks peagi. Ta oligi juba vaibumas. Nõnda siis oli tema seisukord täiesti kindel. Pealegi polnud see Basil Hallward’i surm, mis teda kõige raskemalt rusus. Teda vaevas tema enda hinge elav surm. Basil oli maalinud portree, mis hävitas tema elu. Seda ei võinud ta temale andeks anda. Just see portree oli kõik teinud. Basil oli temale asju rääkinud, mis väljakannatamatud, ometi oli tema seda kuulanud rahulikult. Tapmine oli lihtsalt silmapilkne hullumeelsus. Mis puutus Alan Campbell’i surma, siis oli see tema enda tegu. Tema ise valis selle tee. Temal, Dorianil, polnud sellega midagi tegemist.
Uus elu! Seda vajas ta. Seda ootas ta. Kindlasti oli ta temaga juba algust teinud. Igatahes oli ta juba armu andnud ühele süütule olevusele. Tema ei tahtnud enam kunagi süütuid kiusatusse viia. Tahtis olla hea.
Hetty Merton’ist mõeldes tõusis tal küsimus, kas ehk pilt lukustatud ruumis pole muutunud. Kindlasti pidi ta nüüd vähem hirmus olema kui tänini. Kui tema elu muutub puhtaks, võib-olla suudab ta siis iga kurja kire tunnuse näolt peletada. Võib-olla ongi juba kurja tunnused sealt kadunud. Ta tahtis minna ja vaadata.
Ta võttis laualt lambi ja ronis mööda treppi üles.
