aga selgub neile kõigile, kel mõistus on terve. On see kunstiliselt vaadelduna viga? Ma kardan – jah… Kui mina oma raamatut tahaksin arvustada… siis peaksin ma oma kohuseks selgeks teha, et selles on liiga palju ärevat tegevust ja et ta on stiililiselt liiga paradoksne, vähemalt mis puutub dialoogisse. Kunsti seisukohalt arvan ma need kaks puudust minu raamatu peaveaks. Aga igav ei ole ta mitte…”
Lisame kohe juurde, et nii paljud tolleaegsed ja ka tänapäevased arvustajad ei ühine W-i oma arvamisega. Nemad näevad käesoleva raamatu peanõrkust kunstiliselt selles, et kõik tema osad pole tasakaaluliselt, ühesuguselt arendatud ega ka kirjutatud. Eriti kipub sisu kandvus, vormi täius ja väljenduse hiilgus langema raamatu teisel poolel. Teos polegi nagu täielik kunstiline tervik. Ja ometi on käesolev raamat, W-i ainuke romaan, tema kuulsuse üks peatugesid. Lugejaskond nagu jagaks selle prantslase arvamist, kes ütles, et liigne vormi täius, stiili puhtus sünnitab teatud elutuse. Alles mõningane ebakorrapärasus annab elavale kui ka kunstilisele ilule tema sügavama huvi. Sellepärast on ehk tabavamaid ütlusi käesoleva raamatu kohta kirjaniku sõbra Gide’i sõnad: „Dorian Gray on nurjunud meistriteos.”
Üldiselt on W. väljendusvõime poolest suurimaid meistreid uuema aja kirjanduses. Tema teoste tõlkimine on sellepärast vastutusrikas ülesanne: nad kipuvad tõlkes nii palju kaotama. Keegi nimetab W-i tõlkimist kuriteoks tema vastu. Hea meelega tahaksin ühineda selle arvamisega. Kui ma siiski asun käesoleva raamatu tõlkimisele, siis lohutusega: lugeja ehk vabandab mind vähemalt seniks, kuni ta ise hakkab algkeelest jagu saama.
34
