eemal, istus Basil Hallward, kunstnik ise, kes mõni aasta tagasi oma äkilise kadumisega äratas suurt tähelepanu, andes põhjust nii paljudele imelikele oletustele.
Vaadeldes seda armast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus üle kunstniku näo ja näis seal peatuvat. Kuid äkki virgus ta ja silmi sulgedes surus sõrmed laugudele, nagu mõtleks ta peaajus kinni pidada mingit imelikku und, millest ta kardab end ärkavat.
„See on teie parim teos, Basil, parem kui kõik seni loodud,” ütles lord Henry rammalt. „Tuleval aastal peate ta tingimata Grosvenori näitusele saatma. Akadeemia on liiga suur ja igapäevane. Millal ma ka sinna olen läinud, ikka on seal kas nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on hirmus, või seal on nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis veel hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke paik.”
„Ma ei usu, et ma ta kuhugi saadaksin,” vastas kunstnik, visates pea tagasi sel vanal kombel, mis ajas sõbrad Oxfordi päevil ikka naerma. „Ei, mina ei saada teda kuhugi.”
Lord Henry kergitas oma kulme ja vaatas talle üllatatult otsa läbi sinihõreda suitsu loori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema oopiumiga immutatud raskest sigaretist. „Mitte kuhugi teda saata? Mu armas poiss, miks mitte? On teil mõni põhjus? Kui imelikud olete teie, maalijad! Te teete kõik, mis võimalik, et kuulsaks saada. Ja niipea kui seda olete, tahate selle kohe minema visata. Teist on see rumal, sest maailmas on ainult üks asi halvem, kui et kellestki räägitakse, ning see on – kui mitte ei räägita. Selletaoline portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks ta 38
