ESIMENE PEATÜKK
Ateljee oli täidetud rooside rikkaliku lõhnaga ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli raske lehk või roosaõielise laukapuu õrnem aroom.
Pärsia sadulakottidega kaetud diivani nurgal lamades ja oma hariliku viisi järele lugematuid sigarette suitsetades võis lord Henry Wotton’i silm tabada veel kuldnõreti mesimagusate ja meekarva õite helki, kuna puu värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda oma leegitaolise ilu koormat; ning aeg-ajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade hõredate siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja pannes lamajat mõtlema neist kahvatuist kõhnanäolisist Tokio maalijaist, kes oma paratamatult liikumatu kunsti abil püüavad väljendada kiiruse ja liikuvuse tundmust. Läbi pika niitmata rohu teed murdvate mesilaste tume sumin või nende üksluise püsivusega keerlemine mühava lõhnakuslapuu tolmuste, koldsete sarvede ümber näis muutvat vaikuse veel rõhuvamaks. Londoni tume müra kostis kauge oreli põriseva bassina.
Keset tuba tellingule kinnitatult seisis haruldaselt ilusa noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut
