„Te teate seda väga hästi.”
„Ei, ma ei tea, Harry.”
„Noh, siis ütlen teile, milles see on. Mina tahan, et seletaksite, miks ei mõtle teie Dorian Gray portreed välja panna. Mina vajan tõsist põhjust.”
„Ma ütlesin teile tõsise põhjuse.”
„Ei, seda te ei teinud. Te ütlesite, põhjuseks olevat see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”
„Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, „iga portree, mis maalitud tundmusega, on kunstniku portree, mitte aga mudeli oma. Mudel on ainult juhus, ainult ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigemini on tema ise see, kelle ta värvitud lõuendil ilmutab. Põhjus, miks ma seda pilti ei taha välja panna, on kahjuks see, et mina selles olen avaldanud oma hinge saladuse.”
Lord Henry naeris.
„Ja mis see on?” küsis ta.
„Ma ütlen teile,” vastas Hallward; kuid nõutuseilme ilmus tema näkku.
„Ma olen ootus ise, Basil,” rääkis kaaslane temale otsa vaadates.
„Oo, siin on üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, „ja ma kardan, et te mind vaevalt mõistate. Võib-olla vaevalt usutegi mind.”
Lord Henry naeratas ja kummardudes noppis rohust roosalehelise karikakra ning vaatles seda. „Olen kindel, et ma seda mõistan,” vastas ta, vahtides ainiti seda kuldset valgeudemelist ketast, „ja mis puutub uskumisse, siis võin ma kõike uskuda, eeldades, et see on üsna uskumatu.” 42
