Tuul raputas mõned õilmed puist ja rasked sireliõied oma kobaras tähtedega liikusid edasi-tagasi rammestavas õhus. Rohutirts hakkas müüril siristama ja sinise joonena liugles pikk ja peenike kiil oma pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli, nagu võiks ta kuulda Basil Hallward’i südame tuksumist ja ta ootas, mis oli tulemas.
„Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija veidi aja pärast. „Kaks kuud tagasi läksin ma leedi Brandon’i suurele vastuvõtu-õhtule. Teate ju, meie vaesed kunstnikud peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, et publikule meelde tuletada – me pole mitte mõned metslased. Nagu teie mulle kord ütlesite, võib sabakuuega ja valge kaelasidemega igaüks, isegi börsimaakler, omandada haritud inimese kuulsuse. Noh, olin ehk vaevalt kümme minutit saalis olnud, rääkides pööraselt mukitud leskedega ja igavate akadeemikutega, kui äkki tundsin, et keegi vahib mind. Pöördusin pooleldi ümber ja nägin Dorian Gray’d esimest korda. Kui meie pilgud kohtusid, tundsin end kahvatavat. Imelik hirmutundmus valdas mind. Mõistsin, et seisin silm silma vastu kellegagi, kelle pelk isik oli sedavõrd võluv, et kui mina oleksin lasknud, siis oleks ta ära neelanud kogu minu loomuse, hinge ja isegi minu kunsti. Mina pole oma elus kunagi välismõjusid kannatanud. Teie teate, Harry, kui iseseisev olen oma loomuselt. Ikka olen ma iseenda isand olnud, vähemalt enne Dorian Gray kohtamist. Siis aga – ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski näis mulle ütlevat, et mind on tabanud mu elus hirmus kriis. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks haruldased rõõmud ja haruldased kannatused. Ma hirmusin ja pöördusin ümber, et lahkuda. Mitte südametunnistus ei aja-
