saladuslik mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati selles olen otsinud, kuid mitte leidnud.”
„Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd näha saama.”
Hallward tõusis istmelt ja kõndis aias edasi-tagasi. Natukese aja pärast tuli ta oma paigale.
„Harry,” ütles ta, „Dorian Gray on minule lihtsalt motiiv kunstis. Teie ehk ei näe temas mitte midagi. Mina aga näen temas kõik. Kunagi ei leidu teda rohkem minu teoses kui siis, kui tema enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, tema on ajeks uuele stiilile. Mina leian ta teatud joonte keerdudes, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”
„Miks ei pane te siis seda pilti välja?” küsis lord Henry.
„Sellepärast, et tahtmata olen temasse pannud teatud väljenduse kogu sellest imelisest kunstilisest ebajumaldamisest, millest ma temale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Tema ei saa kunagi sellest midagi kuulda. Kuid seda võidakse aimata, ja mina ei taha oma hinge paljastada inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele. Minu süda ei lähe kunagi nende mikroskoobi alla. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry – liiga palju minust endast.”
„Luuletajad pole nii piinlikud kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäev kannatab mõni murtud süda mitu trükki.”
„Sellepärast vihkan ma neid,” hüüdis Hallward. „Kunstnik peab ilusaid asju looma, aga mitte midagi iseendast sinna sisse panema. Meie elame ajajärgul, kus kunstiga talitatakse, nagu oleks ta mõnesugune autobio-
