graafia. Oleme kaotanud abstraktse ilutundmuse. Millalgi näitan ma maailmale, mis see on; ja sellepärast ei saa maailm kunagi minu Dorian Gray pilti näha.”
„Ma arvan, te eksite, Basil, kuid ma ei taha teiega vaielda. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Ütelge mulle, armastab Dorian Gray teid väga?”
Kunstnik mõtles silmapilgu. „Ta armastab mind,” vastas ta natukese aja pärast. „Ma tean, ta armastab mind. Muidugi, ma ütlen talle hirmsasti meelitusi. Tunnen imelikku lõbu temale asju öelda, mida ma ükskord kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja meie istume ateljees, rääkides tuhandeist asjust. Ajuti aga on ta hirmus hoolimatu ja näib suurt lõbu tundvat mind piinates. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes talitab temaga, nagu oleks ta mõni lill, mida nööpauku pistetakse – ehteks tema edevuse võlumiseks ja ühe suvepäeva iluks.”
„Suvepäevad, Basil, võivad viibida,” lausus lord Henry. „Võib-olla tüdinete teie enne kui tema. Kurb on mõelda, kuid pole kahtlust, geenius kestab kauemini kui ilu. Sellest tulebki, miks me nii palju vaeva näeme liialdamisega hariduses. Metsikus võitluses olemise eest vajame midagi kestvat ja sellepärast täidame oma aju igasuguse puru ja tõsiasjadega rumalas lootuses, nõnda oma seisupaika kinni hoida. Läbi ja läbi hästi-informeeritud inimene – see on moodne ideaal. Aga läbi ja läbi hästi-informeeritud inimese peaaju on hirmus asi. See on nagu mõni vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Seega arvan ma siis, teie tüdinete temast enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta paistab teile muutununa, teile ei meeldi mõni värvitoon või midagi 50
