TEINE PEATÜKK
Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, selg nende poole, lehitsedes Schumann’i „Waldszenen” köidet.
„Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. „Tahaksin neid mängima õppida. Nad on otse imeilusad.”
„See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”
„Oo, ma olen istumisest tüdinud ja mina ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss ülemeelikult ja tujukalt klaveriistmel virru lüües. Nähes lord Henryt tõusis silmapilguks kerge puna tal palgeisse ja ta kargas üles. „Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud ju, et teil on külaline.”
„See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin temale, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd rikkusite teie kõik.”
„Minu rõõmu teiega tutvuda ei rikkunud te mitte, mr. Gray,” ütles lord Henry edasi astudes ja oma kätt sirutades. „Minu tädi on teist mulle sagedasti rääkinud. Teie olete tema lemmikuid ja ma kardan, ka tema ohvreid.”
„Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha mus- 54
