tas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. „Mineval teisipäeval lubasin temaga kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga ma unustasin selle tõepoolest täiesti. Me pidime seal kahekesi ühe dueti mängima – ma arvan, kolm duetti. Nüüd ei tea ma, mis ta mulle küll ütleb. Ma ei julge teda külastadagi.”
„Oo, ma lepitan teid oma tädiga. Tema peab teist väga lugu. Ja ma ei usu mitte, et teie puudumisel oleks suuremat tähendust. Kuulajad arvavad vististi, et see ongi duett. Klaveri ette istudes teeb tädi Agatha ikka kahe eest müra.”
„See on teie tädi kohta väga hirmus ja ka minu kohta mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.
Lord Henry vaatas talle otsa. Jah, ta oli tõesti imeilus oma peenelt joonistatud punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja kräsus kuldsete juustega. Tema näos oli midagi, mis äratas usaldust esimesest silmapilgust. Temas oli kogu nooruse otsekohesus ja nooruse kogu kirglik puhtus. Tundus, ta oli maailmaga kokkupuutumisest alles rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.
„Teie olete heategevuseks liiga ilus, mr. Gray – üleliia ilus.” Ja lord Henry laskus diivanile ning avas oma sigaretitoosi.
Kunstnik oli ametis värvide segamisega ja pintslite korraldamisega. Ta oli tusane ja kuuldes lord Henry viimast märkust heitis pilgu temale, viivitas silmapilgu ja ütles siis:
„Harry, ma tahaksin oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui paluksin teid lahkuda?”
