teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes näib avavat talle elusaladuse. Ja ometi, mis oli seal karta? Tema polnud ometi mõni koolipoiss või tütarlaps. Hirmuda oli mõttetu.
„Läheme istume varju,” ütles lord Henry. „Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvingu ning Basil ei saa teid enam maalida. Teie ei peaks tõesti mitte laskma ennast päikesest kõrvetada. See ei sobiks teile.”
„Mis siis sellest oleks?” hüüdis Dorian Gray naerdes, võttes istet aia tagumises otsas.
„Sellest oleks teile kõik, mr. Gray.”
„Miks?”
„Sellepärast, et teil on teie kõige imelisem noorus ja et noorus on ainuke asi, mis väärt omada.”
„Mina ei tunne seda, lord Henry.”
„Ei, teie ei tunne seda praegu. Millalgi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on oma jooned surunud teie otsaesisele ja kui kired on kõrvetanud teie huuled oma inetu leegiga, siis tunnete seda kohkudes. Praegu, kuhu te ka lähete, võlute maailma. Jääb see alati nõnda?… Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on Geeniuse vorme – ta on tõeliselt Geeniusest kõrgem, sest tema ei vaja mingit seletust. Tema on maailma suuri tõsiasju, nagu on seda päikesepaiste, kevad või selle hõbeliua peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Tema ei tõsta küsimusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Kel ta on, sellest teeb ta vürsti. Teie naerate? Ah, kui te kord ta kaotate, siis te enam ei naerata… Sagedasti öeldakse, Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline, nagu on seda mõte. Minule on Ilu imede 62
