ime. Ainult pealiskaudsed ei otsusta välimuse järele. Maailma tõsine müsteerium on nähtav, mitte nägematu… Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulikud. Aga mille jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult vähe aastaid, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Noorusega ühes läheb ka teie ilu ja siis märkate äkki, et teil pole elus enam triumfe või teie peate rahulduma nende tühiste triumfidega, mis tunduvad teie mineviku mälestuste valgusel kibedamaina kui kaotused. Iga mööduv kuu lähendab teid mingile koledale. Aeg on teile kade ja sõdib teie liiliate ja rooside vastu. Teie muutute kahvatuks, palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Teie kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuni ta on teil. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid tüütuid, kes püüavad päästa paratamatust hävingust, või heites oma elu rumalusele, igapäevsusele ja labasusele. Need on meie aja haiglased eesmärgid, valeideed. Elage! Elage seda imelist elu, mis on teis! Ärge laske endas midagi kaduma minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – seda vajab meie aastasada. Teie võite olla tema nähtav sümbol. Oma isikuga võite teie kõik. Üheks hooajaks kuulub maailm teile… Meie kohtamise silmapilgul nägin, te olete üsna ebateadlik sellest, mis te olete tõeliselt ja mis te tõeliselt olla tahate. Teis oli nii palju seda, mis mind võlus, et ma tundsin, ma pean teile midagi rääkima teist endast. Mõtlesin, kui traagiline oleks minna teil iseendale kaotsi. Sest noorus kestab nii üürike aeg – nii üürike aeg. Lilled nurmedel närtsivad, aga nemad löövad uuesti õilmitsema. Kuldnõreti on tulevas juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast tulevad elulõngale purpursed tähed ja aasta aasta järele omandab tema lehtede roheline öö ikka needsamad purpursed
