„Selle tänu võlgnete täiesti mulle,” rääkis lord Henry vahele. „Eks ole nõnda, mr. Gray?”
Dorian ei vastanud, vaid läks vaikivalt pildi ette ning pöördus tema poole. Seda nähes tõmbus ta pisut tagasi ja silmapilguks tõusis tal palgesse meelehea-puna. Silmi ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta iseend esimest korda. Ta seisis liikumatult imestades, uduselt märgates, et Hallward temaga rääkis, ilma et oleks taibanud tema sõnade mõtet. Iseenda ilu tundmus tuli talle kui ilmutus. Kunagi varemalt polnud ta seda märganud. Basil Hallward’i meelitussõnad tundusid talle ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, neid naernud ja nad unustanud. Nemad ei mõjutanud tema loomust. Siis tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega tema üürikese ea kohta. See oli teda siis erutanud ja nüüd, iseenda ilu varju vaadeldes, välgatas äkki asjade tõeline seisukord tal läbi pea. Õige, pidi tulema päev, kus tema nägu on krimpsus ja kortsus, tema silmad tuhmid ja värvita, tema kuju meeldivus murtud ja vormita. Puna kaob kord tema huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis pidi arendama tema hinge, pidi hävitama tema keha. Tema pidi muutuma hirmsaks, vastikuks, inetuks.
Seda mõeldes tabas teda kibe valuhoog nagu noaga ja pani kogu tema keha kiud värisema. Tema silmad tumenesid ametüstiks ja neid looris pisarate niiskus. Ta tundis, nagu surutaks jäine käsi tema südamele.
„Kas teile ei meeldi?” hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mida ta ei mõistnud.
„Muidugi meeldib talle,” ütles lord Henry. „Kellele ta siis mitte ei meeldiks? Tänapäeva kunstis on see suu- 66
