rimaid teoseid. Mina maksaksin teile tema eest iga summa, mis te nõuate. Mina pean ta endale saama.”
„See pole minu, Harry.”
„Kelle siis?”
„Doriani muidugi,” vastas kunstnik.
„Sel poisil on õnne.”
„Kui kurb see on!” lausus Dorian Gray, rippudes ikka veel silmadega oma portreel. „Kui kurb see on! Mina lähen vanaks, hirmsaks, koledaks. See pilt jääb aga igavesti nooreks. Tema ei saa kunagi vanemaks kui just sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Kui ometi oleksin mina see, kes jääks alati nooreks, kuna pilt vananeks! Selle eest – selle eest annaksin ma kõik! Jah, kogu maailmas pole midagi olemas, mida ma selle eest ei annaks! Oma hinge annaksin selle eest!”
„Teile meeldiks vaevalt niisugune korraldus, Basil,” hüüdis lord Henry naerdes. „See oleks teie teosele raskeks saatuseks.”
„Mina vaidleksin väga tõsiselt sellele vastu, Harry,” ütles Hallward.
Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. „Seda ma usun, Basil. Teie armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina pole teile rohkem kui roheline pronkskuju. Vaevalt niigi palju, võiks öelda.”
Kunstnik vahtis pärani silmi üllatatult. Nõnda rääkida oli nii vähe Doriani moodi. Mis oli sündinud? Ta paistis vihasena. Tema nägu õhetas ja tema palged põlesid.
„Jah,” jätkas ta, „mina olen teile vähem kui teie elevandiluust Hermes või teie hõbedane Faun. Neid te armastate alati. Kui kaua armastate aga mind? Kuni ma saan oma esimese kortsu, arvatavasti. Nüüd tean, et kui
