sooviksin, et te enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss ei vaja teda tõesti mitte, aga mina küll.”
„Kui te ta ükskõik kellele annate, mitte aga minule, siis ei andesta ma seda teile kunagi!” hüüdis Dorian Gray. „Ja mina ei luba end rumalaks poisiks nimetada.”
„Te ju teate, pilt on teie, Dorian. Ma andsin ta teile juba enne sündimist.”
„Ja te teate, et te pisut rumalasti talitasite, mr. Gray, ja et teil ei või tõeliselt midagi selle vastu olla, kui teile teie äärmist noorust meelde tuletatakse.”
„Täna hommikul oleks mul palju selle vastu olnud, lord Henry.”
„Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete pisut elanud.”
Ukselt kostis koputus ja teener ilmus koormatud kandmikuga, mille ta asetas väikesele jaapani lauale. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja rihvatud gruusia teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerataolist portselanvaagnat. Dorian Gray läks ja valas teed sisse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja kergitasid vaagnate katte.
„Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. „Kusagil leidub kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll White’is lõunat süüa, kuid ainult ühe vana sõbraga, ja nõnda võin talle sõna saata, et olen haige või et olen takistatud minemast mingisuguse hilisema kutse tagajärjel. Ma arvan, see oleks päris kena vabandus: selles oleks igatahes üllatav otsekohesus.”
„Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. „Ja on ta sul kord seljas, siis on ta nii hirmus.”
„Jah,” vastas lord Henry unistavalt, „üheksateist- 70
