kümnenda sajandi kehakate on vastik. Ta on nii tume ja rõhuv. Patt on moodsas elus ainuke tõsine värvikas aine.”
„Te ei peaks tõesti mitte niisuguseid asju Doriani kuuldes ütlema, Harry.”
„Missuguse Doriani ees? Kas selle ees, kes valab meile teed või kes on pildis?”
„Ei kummagi ees.”
„Mina tahaksin teiega teatrisse minna, lord Henry,” ütles poiss.
„Siis tulge kaasa; ja teie tulete ka, Basil, eks?”
„Ma ei või, tõesti mitte. Ka ei tahaks ma. Mul on hulk tööd teha.”
„Hea küll, siis läheme meie üksi, mr. Gray.”
„Tahaksin seda nii hea meelega.”
Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. „Mina jään selle tõelise Dorianiga,” ütles ta nukralt.
„On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja sammus kunstniku juurde. „Olen ma tõesti tema moodi?”
„Jah, teie olete just seda moodi.”
„Kui imeline, Basil!”
„Vähemalt olete välimuselt tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. „See on ka midagi.”
„Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. „Isegi armastuses on ta ainult füsioloogiline küsimus. Temal pole meie tahtega midagi tegemist. Noored inimesed tahavad olla truud ja ei ole seda mitte; vanad inimesed tahavad olla truuduseta ja ei suuda seda: see on kõik, mis siin võib öelda.”
„Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. „Jääge siia ja sööge minuga lõunat.”
