„Ma ei või, Basil.”
„Miks?”
„Ma lubasin ju lord Henry Wotton’iga minna.”
„Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist rohkem lugu. Tema murrab oma sõna alati. Ma palun teid mitte minna.”
Dorian Gray naeris ja raputas pead.
„Ma palun teid väga.”
Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henry’le, kes vaatles neid teelaua juurest lõbusal naeratusel.
„Ma pean minema, Basil,” vastas ta.
„Väga hea,” ütles Hallward, läks teelaua juurde ja pani oma tassi kandmikule. „On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Harry. Head päeva, Dorian. Külastage mind varsti. Tulge homme.”
„Kindlasti.”
„Teie ei unusta?”
„Ei, muidugi mitte,” hüüdis Dorian.
„Ja… Harry?”
„Noh, Basil?”
„Pidage meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”
„Olen unustanud.”
„Usaldan teid.”
„Tahaksin iseend võida usaldada,” ütles lord Henry naerdes. „Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas, ma võin teid pärale toimetada. Head päeva, Basil. See oli väga huvitav õhtupoolik.”
Kui uks nende järel sulgus, langes kunstnik sohvale ja valuilme tõusis tal näkku. 72
