sõi ta ikka klubis. Pisut tähelepanu raiskas ta südamaal asuvaile kivisöekaevandustele, vabandades seda ärielu laiku tuluga, et omades kivisüsi dzhentlmen leiab mõnusa võimaluse iseenda koldes põletada puid. Poliitikas oli ta toori, välja arvatud silmapilgud, mil need valitsusetüüril istusid, mille vältel ta neid sõimas radikaalide kambaks. Kangelane oli ta oma teenrile, kes pidas teda oma päka all, hirmutis oma sugulastele, keda tema pidas omakorda oma päka all. Ainult Inglismaa võis tema toota ja alati kinnitas ta, see maa minevat hukatusse. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, aga tema eelarvamustest võiks öelda nii mõndagi head.
Sisse astudes leidis lord Henry oma onu jämedas jahikuues istumas ja suurt ning tüsedat sigarit suitsetamas, kuna ta ise „The Times’i” lugedes urises.
„Noh, Harry,” ütles vanahärra, „mis ajab sind nii varakult välja? Mina arvasin, et teie, dändid[1] kunagi enne kella kaht ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
„Puhas perekondlik tundmus, kinnitan sulle, onu George. Tahaksin sinult midagi.”
„Raha vististi,” ütles lord Fermor tehes viltuse näo. „Hea küll, istu siis ja jutusta mulle see lugu ära. Noored mõtlevad tänapäeval, et raha on kõik.”
„Jah,” lausus lord Henry, korraldades lille nööpaugus, „ja vanemaks saades teavad nad seda. Kuid mina ei vaja raha. Ainult need, kes oma arveid õiendavad, vajavad seda, onu George, aga mina ei õienda omi kunagi. Krediit on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti elada. Pealegi on mul tegemist ainult Dartmoori ärimeestega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan infor-
- ↑ Dandy = moealp, moejünger.
74
