matsiooni: muidugi mitte kasulikku informatsiooni, vaid kasutut.”
„Noh, ma võin sulle kõik öelda, mis leidub inglise Siniraamatus, kuigi tänapäev palju mõttetust kokku kirjutatakse. Olles veel diplomaat, olid asjad alles palju paremad. Aga nagu ma kuulen, lastavat nüüd eksamiga sisse. Mis võib sellest loota? Eksamid, sir, on puht pettus algusest kuni lõpuni. On keegi dzhentlemen, siis teab ta niikuinii küllalt, ja kui ta pole mitte dzhentlmen, seda halvem temale, kui ta midagi teab.”
„Mr. Dorian Gray ei kuulu Siniraamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
„Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor oma valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
„Seda tulingi teada saama, onu George, õigemini – ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Mina tahaksin sinult tema emast midagi kuulda. Mis moodi ta oli? Kellele läks ta mehele? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu kõiki, nõnda võisid ka teda tunda. Mina olen praegusel silmapilgul mr. Gray’st väga huvitatud. Sain just temaga tuttavaks.”
„Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. „Kelso lapselaps!… Muidugi… Mina tundsin tema ema lähemalt. Arvan, ma olin tema ristseil. Ta oli haruldaselt ilus tüdruk, see Margaret Devereux, ja ajas kõik mehed hulluks, sest ta põgenes kellegi puupalja poisiga, kellegi ei-millegagi, sir, mingisuguse jalaväerügemendi noorema ohvitseriga või kellegi selletaolisega. Õige. Mäletan kogu loo, nagu oleks see sündinud alles eile. Vaene poiss surmati Spa’s kahevõitlusel mõni kuu pärast abiellumist. Sellest räägiti inetuid asju. Räägiti, et lord Kelso nõuta-
