Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/96

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

olin ma teatud viisil huvitatud. Igatahes otsustasin esimese vaatuse ära oodata. Peaaegu pidi mu välja peletama kole orkester, mida juhatas noor heebrealane häälestamata klaveri ees istudes, kuid lõpuks tõusis eesriie ja etendus algas. Romeoks oli tüse vanapoolne härra – mustaks korgitud kulmude, kähiseva traagilise hääle ja õlleaami-taolise kujuga. Mercutio oli peaaegu niisama halb. Teda mängis koomik, kes pistis oma sõnu vahele ja oli põrandaga väga sõbralikus vahekorras. Nemad mõlemad olid veidrad nagu näitelavagi, mis näis pärit olevat nagu mõnest maapalaganist. Ent Julia! Harry, kujutlege tüdrukut, vaevalt seitseteistkümmend, väike õietaoline nägu, väike kreeka pea, tumepruunide juuste patsid, silmad kui sinised kireallikad, huuled kui roosiõied. Ta oli meeldivaim olend, keda mina kunagi näinud. Teie ütlesite mulle kord, et paatos jätab teid ükskõikseks, kuna aga ilu, paljas ilu võib teie silmad täita pisaratega. Mina aga kinnitan teile, Harry, et seda tüdrukut võisin ma silmi tungivate pisarate neste tõttu vaevalt vaadelda. Ja tema hääl – kunagi pole ma kuulnud niisugust häält. Alguses oli see üsna vaikne, sügavate, sulavate varjunditega, mis näisid üksikult kõrvu tungivat. Siis muutus ta pisut valjemaks ja helises nagu flööt või kauge oboe. Aiastseenis oli temas kogu see värisev ja kaasakiskuv vaimustushoog, mida võib koidikul kuulda ööbiku laksutuses. Hiljem kostis seal ajuti viiuli metsik kirg. Te teate, kuidas mõni hääl võib vahel erutada. Teie hääl ja Sibyl Vane’i oma on kaks asja, mida ma kunagi ei unusta. Sulgedes oma silmad kuulen neid ja kumbki neist räägib eri keelt. Ma ei tea, kummale järgneda. Miks ei peaks ma teda armastama? Harry, ma armastan teda. Tema on mulle elus kõik. Õhtu õhtu järele käin ma tema mängu vaatamas. Ühel õhtul on ta Rosalinde, teisel Imo- 96