gen. Olen näinud teda suremas itaalia hauakoopa tumeduses, imedes mürki armukese huulilt. Olen vaadelnud teda rändavana läbi Ardenni metsa, riietatud ilusa poisina, jalas kintspüksid, seljas kuub, peas müts. Ta on olnud süütu ja armukadeduse mustad käed on lämmatanud tema pilliroo-taolise kõri. Olen teda näinud igas ajajärgus ja igasuguses riietuses. Harilikud naised ei ütle meie ettekujutusele midagi. Nemad kuuluvad ainult oma sajandile. Mitte mingi nõidusevägi ei suuda neid muuta. Nende hinge õpib niisama kergesti tundma nagu nende kübaraidki. Neid võib alati läbi näha, sest neis pole midagi saladuslikku. Nad ratsutavad hommikul pargis ja lobisevad pärastlõunasel teel. Neil on oma stereotüüpne naeratus ja viisipärased kombed. Nad on üsna läbipaistvad. Ent näitlejanna! Kui teissugune on näitlejanna! Harry, miks ei ütelnud te mulle, et ainult näitlejannat maksab armastada?”
„Sellepärast, et olen ise armastanud nii mõndagi neist, Dorian.”
„Oo, muidugi, värvitud juuste ja nägudega vastikuid olendid.”
„Ärge põlake värvitud juukseid ja nägusid. Neis on haruldane võluvus mõnikord,” ütles lord Henry.
„Tahaksin, et ma teile Sibyl Vane’ist midagi poleks rääkinud.”
„Te pidite ju rääkima, polnud parata, Dorian. Kogu eluaeg jutustate mulle kõik, mis teete.”
„Jah, Harry, see on tõsi, arvan ma. Ma pean teile kõik rääkima. Teil on imelik mõju minusse. Kui ma kunagi kurjategijaks saaksin, siis tuleksin ja pihiksin teile. Teie mõistaksite mind.”
„Teiesugused tujukad elu päikesekiired ei saa kurja-
